EVTL ehk euroopa vabatahtliku teenistuse lõpp

Kui ennist kirjutasin oma suvetööst, siis oli nii, et järgmisel päeval sai see töö otsa. Ühe päeva trükkisin veel artiklite nimesid andmebaasi ja üllatavalt kiiresti jõudsin 2009. aastast käesolevasse aastasse. Tore. Direktor ei suutnud mulle muud tööd välja ka mõelda ja nii olidki tööd FECi heaks lõppenud. Peaaegu… sest tegelikult tuleb augustikuu sees veel kirjutada üks artikkel FECi ajakirja Elan’i jaoks, nendest juurviljaaedadest, mida me Aafrikas vaatamas käisime. Aga seda üldse ei viitsi praegu kirjutada ja muid asju oli ka kuhjaga teha. Ehk siis enamus viimasest nädalast kulus pakkimise, ära viskamise, sorteerimise ja koristamise paele. Just istusin kohvri otsas, et oleks võimalik lukku kinni saada… sain ka!

Enne Aafrikat alustasin juba Noortepassi (Youthpass) kirjutamisega ja viimased read lisasin vahetult pärast reisi. Aega võttis, aga asja sai. Aega võttis eriti sellepärast, et kirjutasin prantsuse, inglise ja eesti keeles. Lõpuks tulid vist eesti keeles imelikud laused, kuigi üritasin mitte eesti keelde tõlkida inglise/prantsuse keelest. Tehtud ta sai ja sain Etienne’i allkirjad ka. See käis üllatavalt kiiresti, mis tähendab, et ega ta seda ei lugenud… “Noortepass kirjutatakse vabatahtliku ja tuutori ühiste arutelude saatel…” Loomulikult. Noortepass on siis dokument mulle endale. Lisaks tuli aga tegeleda veel nelja dokumendiga, mis liiguvad lõpuks edasi kuhugi Euroopa tasandile. Ühes dokumendis pidi vabatahtlik näiteks tunnistama, kas vastuvõttev organisatsioon ikka andis talle kõik lepingus olnud asjad: majutus, söök, transport jne. Teises jälle pidi tõendama taskuraha taskusse saamist. Kolmas oli nö lühikokkuvõte aastast, kus tuli paar ristikest kuhugi kastikestesse teha, et ametlikult see aasta saaks lõpetatud. Neljas oli kõige pikem dokument ehk vabatahtliku teenistuse lõppraport. Seal pidi juba pikemalt kirjutama sellest, mis aasta jooksul tehtud sai ning kommenteerima erinevaid süsteemiaspekte nagu näiteks seda, et kuidas ööbimise/söögi jm korraldusega vabatahtlik rahule jäi jne. Sain seal siis välja kirjutada kõik mõtted. Kokkuvõttes, kus pidi kirjutama, kas soovitaksin vabatahtlikku teenistust ka teistele, muutusin samas jälle väga positiivseks. Sest see on ju äge asi, lihtsalt minu aastaga oli FEC natuke untsu pannud.

Reedel ehk viimasel päeval, mil ma veel kontorisse sisse sain, viisin sinna Francescale veel kastitäie asju (mida ma kaasa võtta ei saa ja minema ka ei sobi visata) ning ka väikesed kingitused FECile. Kontorilauale jätsin kaks suurt kommikarpi, üks restoranirahvale tänuks ja teine kontorirahvale tänuks. Kuna direktor oli kohal seal, siis andsin tema kätte prantsusekeelse “Mees, kes teadis ussisõnu” raamatu ja ütlesin, et see on FECi raamatukogule kingiks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga oluline ja suur kink (maksis ka palju) ja siis direktor ütles aitäh ja pani selle kuhugi suvalisse kohta kõrvale. Ma oleksin tema poolt lootnud suuremat huvi raamatu vastu. Kui ta pärast veel nägi kommikarpe, siis ta oli natuke rõõmsam ja küsis, et kas nad saavad veel midagi teha minu heaks. Mul oli parajasti vaja A4 ümbrikut* ja selle ma ka sain. FECi tänukingitus mulle – A4 ümbrik. Mitte, et ma oleks oodanud hullult kinke nende poolt (samas teised vabatahtlikud said külle kingisaju osalisteks), aga mingeid toredaid tänusõnu oleks olnud tore kuulda küll. Etienne on muidugi eriti armas. Me ei öelnud isegi head aega ega midagi. Tal on jumala suva, et ma siin olin ja et ma nüüd ära lähen. Kahju on sellest, et ta ei tea, et ma tegin ägedaid asju… See-eest juuni alguses, mil toimus viimast korda go-mängimine ja keelekohvik, siis nende korraldajad andsid mulle väikesed kingitused (kalleid komme! :)) ja tänasid nii armsasti. Tore, et mõned nägid ja tunnustasid ka mu tööd… :P! Nüüd jääb mulje, et ma tahan väga kinke saada… ma tahaks lihtsalt tunnustust selle aasta töö eest.

* A4 ümbrikuga oli see asi, et need neli EVT lõpetamise dokumenti, mis ma pidin ICE-RF’ile saatma, polnud neile kohale jõudnud ja nii ma pidin need uuesti printima (õnneks olin teinud arvutis!) ja nendeni toimetama. Huvitav on see, kuidas siiani igasugused muud suvalised kirjad jõuavad neile kohale, aga just tähtsad dokumendid lähevad kummalisel kombel kaduma!

Eile, 9. juunil, sõitsin koos ungarlanna Monikaga tagasi sinna, kust me aasta eest alustasime ehk Niederbronn-les-Bains’i. Vahva oli juba see, et kui me aasta eest ei saanud Monikaga rääkidagi, sest meil puudus ühine keel, siis nüüd jutustasime prantsuse keeles! Tegelikult toimub meil 18.-19. august seal väike vabatahtliku teenistuse lõpetamise seminar, aga kuna ma siis olen juba Eestis, siis kahjuks jääb mul ära see, et saan olla äge “vana olija”, keda tulevased vabatahtlikud imetlusega vaatavad :P. Seega eile ei toimunudki Niederbronn’is mingit erilist üritust. Esimene vabatahtlike grupp läks minema, sest nende kaks ettevalmistavat nädalat sai läbi ning teine grupp saabus vaikselt selle päeva jooksul. Aga olen rahul, et käisin seal ära, sest sain heita veel viimase pilgu sinna, kust kõik algas, öelda head aega Anne’ile, Elsie’le ja Claude’ile ning näha ära ka see, kes hakkab järgmisel aastal FECis tööle. Täitsin muuhulgas ära ka sellise väikese küsimustiku, kus kirjeldasin oma tööd ja teenistust ja vaba aega ja elu Strasbourgis. See antakse ettevalmistuse lõpus uuele FECi vabatahtlikule nö väikesteks vihjeteks ja nõuanneteks. Samas iga kandi pealt ma ei saa nõu ka anda, sest järgmisel aastal läheb FEC tagasi selle süsteemi peale, mis neil oli aasta enne mind ehk vabatahtlik töötab nii FECis kui ka ühes teises organisatsioonis – AMSED. Ehk siis minu aastaga nad nägid ära, et ainult FECis töötamine ei mängi hästi välja (pole piisavalt tööd teha)… võtke heaks. Aga minu asemele tuleb siia üks 29-aastane hispaanlane. Selle natukese põhjal, mis ma temaga juttu rääkida sain, jättis ta väga hea mulje. Ta tundub tore ja mõistlik (!), eks iga on ka juba selline, et võiks olla mõistlikum kui “noored” (ehk need, kes on äsja keskkooli lõpetanud). Ma arvan, et tema sobib väga hästi EuroStudentCafé’sse tööle! Loodetavasti saan Facebook’i kaudu tema tegemistest osa… huvitab ju :P.

Kokkuvõtete kokkuvõte:

Ei jää taga igatsema:

• kellegagi ühes toas elamist
• FECi resto toitu
• FECi toa vetsu-duši kappi
• Etienne’i töömeetodeid
• stressi

Olen rahul, et :

• sain viibida prantsusekeelses keskkonnas ja oma keeleoskust parandada ning lisaks õppida kõnekeelt
• sain käia seal, kus veel varem käinud ei olnud (Saksamaa, Prantsusmaa, Aafrika, Šveits)
• tutvusin toredate inimestega, kellest osad kasvasid kohe väga südame külge
• sain koguda prantsuse keele õpetamise materjale
• sain osa Strasbourgi Eesti kooli tegemistest
• mul oli võimalus elada aasta aega Strasbourgi kesklinnas
• viimasel nädalal sain ise osta sellist sööki, mida tahtsin
• sain uusi teadmisi enda kohta, näiteks, et mida ma oskan hästi teha ja mida ma nii hästi ei oska ning mida ma tahan teha ja mida ma ei taha teha
• FECi organiseerimatus tähendeas minu jaoks ka paindlikkust igasugustes vabatahtliku teenistuse reeglites (ehk siis sain nö puhkuse- ja teenistuseväliselt käia nendega Aafrikas)
• tegin palju häid fotosid (ja polnud ainult mina see, kes arvas, et need on head)
• minu tehtud reklaami tulemusel, tuli rohkem inimesi EuroStudentCafé’sse
• kohvikus toimus ägedaid üritusi
• just sel aastal vabatahtlikku teenistust tegin
• raha kõige eelneva jaoks tuli enamuses ikka mujalt, kui minu taskust

Neid nimekirju võib ju tegelikult lõputult jätkata, aga lõpp tuleb ju kuskile teha.

Suvetöö

Ma arvan…(tõendeid ju pole), et kui ma ise ei oleks kohusetundlik, siis saaks FECis vabatahtlikuna nii ka elada, et üldse tööd ei teeks. Etienne’il on piisavalt kiire, et mitte süveneda sellesse, mis vabatahtlik teeb… ja kui probleeme ei ole, siis teda vist ei huvita ka :P. Aga ma ei tunneks end väga hästi võttes lihtsalt taskuraha vastu ja lulli lüües. Seega ma uurin pidevalt ise, mida ma teha saaksin, et kasulik olla. Oli selge, et suvel, mil kõik üliõpilased Strasbourgist jalga lasevad, pole kohvikus miskit peale hakata. Palusin juba eos (loe: mais) Etienne’il mulle selleks ajaks mingi muu töö välja mõelda. Üllatuslikult ta suutiski midagi välja mõelda (või keegi sosistas talle seda kõrva…?). Nimelt anti mulle ülesandeks andmebaaside täiendamine. See pole küll just midagi väga huvitavat, aga vähemalt näeb selgelt tehtud tööd ning see on FECile kasulik ka (kasulikum, kui mina kohvikus raamatut lugemas). Mulle plussiks on harjumine prantsuse klaviatuuril kiiresti kirjutama (pärast enda klaviatuuril tagasiharjumine on ka muidugi omaette kunst). Esimene andmebaas, mida pidin täiendama hakkama, oli konverentside oma. Võtsin ette mitmete aastate (2000 algusest kuskilt) FECi konverentside brožüürid ning sisestasin andmebaasi (execlisse) konverentsi teema, esineja(d), kuupäeva ja asukoha. Nii saab mõne sekundiga leida üles kes mida ja millal rääkis. Selle andmebaasiga sain üsna kiiresti ühele poole. Järgmise andmebaasiga sain juba mahukama töö ette võtta, sest tegu oli FECi ajakirja Elan artiklite andmebaasiga. Sellega muide tegelen siiani, puhkusepausid olid ju vahel. Alustasin kuskil 1997. aastast, sinna oli keegi pooleli jäänud. Tuleb kirja panna artikli pealkiri, autor, mis lehekülgedel see artikkel on, mis numbris ja mis aastal ilmunud. Natuke aeglustab seda tööd see, et pean neid ajakirju lehitsema, et artiklite pealkirju ja leheküljenumbreid sisestada. Nüüd olen igatahes tuttav ajakirja ülesehituse ja teemadega… kui veel positiivset üritada asja juures leida. Selline on siis minu suvetöö sisu. Tõsi ta on muidugi, et suvel on olnud rohkem puhkust kui tööd. Juunis võtsin põhimõtteliselt kaks nädalat oma puhkusepäevadega vabaks. Juuli esimesel nädalal töötasin vabatahtliku teenistuse lõpudokumentide kallal. Kolm nädalat Burkina Fasos töötasin fotograafina ehk olin reisi piltide eest vastutav (võtsin seda kui vabatahtlikku tööd, teistel olid muud asjad vastutada, a la apteegikott jne). Nüüd, pärast reisi töötasin reisipiltide ja reisivideo kallal (omaalgatuslik töö, aga ikkagi töö, sest tänu sellele saab minu reisiseltskond sügisel, mil nad teevad reisist rääkimise õhtu, näidata seal ägedat foto- ja videomaterjali). Sel viimasel Strasbourgi-nädalal loodan natuke veel ka artiklite andmebaasiga töötada (kui ma kontorisse sisse saan… sest Etienne on puhkusel ja teised käivad seal ebaregulaarsetel aegadel…).

Jaanipäev kuni Peetripäev

Strasbuurlased

Sünnipäevakülalised

Karoliyna ja Mari-Liis jõudsid õnnelikult Strasbourgi kohale minu sünnipäeva õhtuks. …kuigi Karo unustas oma prillid Lufthansa bussi suure ähmiga, siis ikkagi õnnelikult. Kui oli toimunud juba üks kinkide üleandmine ja sünnipäevalaulu laulmine (eesti keeles!), ei jäänud teinegi tulemata. Ukse taga koogi, küünla ja sünnipäevalauluga (prantsuse keeles) seisid Jessie, Emilie, Sophie, Manuel ja Lars. Kuigi lauldi enam-vähem suitsuanduri all, siis seekord jäi kogu FEC minu sünnipäevale tulemata. Istusime kõik toredasti minu toas põrandal, koogitaldrik käis ringi, jõime imehead rosé siidrit ja rääkisime kõigest ja kõigist. Kui välismaalased olid laiali läinud, läksid eestlannad veel Alsace’i Rieslinguga jõe äärde öist linna nautima…

Hommikukohv

Päikeseprillid

Paadisõidul

Mari-Liis ja katedraal

Hullukesed karussellil

Ilusad!

Peaaegu profiilipilt

Paul, makroon ja Karo

Eesti Strasbourgis

Jalgpall ja õlu

Teisel päeval suundusime Strasbourgi avastama… päevavalgusega. Olin juba ammu tahtnud läbi minna ühest ägedast kakao-kohast ja nüüd siis oli tore põhjus sinna minna. Kakaod-kohvid võtsime sealt. Strasbourgi avastamise juurde käib ka laevasõit jõel. Kuna sõitsin kolmandat korda, siis otsustasin seekord kuulata kõrvaklappidest lastele mõeldud prantsusekeelset programmi. Oli lõbus! Kapten Hans Trapp tegi oma piraadilaevaga Strasbourgi ekskursiooni ja olid toredad heliefektid. Olime paadis lõbusad, aga Paadipolitseile see ei meeldinud… Karo ja Mari-Liis sõitsid veel karussellil lastega võidu ja said selle sõidu muide tasuta tänu kassatädile, kellel matemaatikas on nähtavasti pliiatsid nürid :). Üritasin teha pilti, mis oleks Mari-Liisi meelest piisavalt hea, et tema FB profiilipildiks minna, aga Karo ikkagi võitis selle mitteametliku võistluse. Veel kuulusid meie Strasbourgi päeva lõunasöök Paul’i kondiitrikohvikus, pikk jalutuskäik Orangerie parki, loomaed, piknik pargis, jalgpall ja kallid õlled. Karo ja Mari-Liis imestasid, et kuidas ma viitsin kõigi küllatulijatega samu asju teha ja näidata. On küll samad asjad ja samad kohad, aga inimesed on erinevad ja sellepärast on kõik erinev iga kord!

Minek Baden-Badenisse

Bussis, kuhu Mari-Liis unustas oma päikeseprillid

Merkurberg

Idüll mäe otsas

Järgmise päeva varahommikul läbisime trajektoori Strasbourg – Kehl – Appenweier – Baden-Baden. Millegipärast saatis Karo ja Mari-Liisi reisi prillidraama… Karol läksid prillid juba esimesel õhtul, Mari-Liis unustas oma päikeseprillid Baden-Baden’i liinibussi… Sündmustest natuke etteruttavalt nii palju, et üks prillidraama saab sel samal päeval ka lahenduse. Baden-Baden’i avastamist alustasime muidugi Merkurbergi mäe otsast. Nagu ikka: päike, tukastamine lamamistoolides ja viimasest päikesepõletus (minul ja seekord jalgadel). Pärast lõunasööki ja poodides kolamist linna peal (otsisime Mari-Liisile bikiine), suundusime Caracalla spasse. Jälle üks asi, mida tahtsin siinoleku ajal kindlasti ära teha. Nüüd siis on seal käidud. Neil oli just kampaania, et ostad kaks tundi, aga saad ühe tunni veel tasuta juurde spasolemise aega. Ausalt öeldes jäi isegi sellest kolmest tunnist meile väheseks. Spa oli igatahes äge. Proovisime küll vist kõik pakutava läbi: kuumaveebassein, külmaveebassein, tavaline bassein, välibassein ja aquazumba, mullivannid ja saunad. Sauna peab muide alasti minema ja seal on mehed-naised segamini. Alguses natuke pelgasime seda, aga lõpuks ei olnudki asi nii hull. Ei olnud kedagi, kes oleks vahtind kohe suurte silmadega. Ja kui mõned inimesed välja arvata, siis saunaalas liiguti ka enamasti käterätt ümber. Mingi naljakas saun oli nimega “Spectacle”. Seal üks naine andiski nö etendust: viskas leili, vist olid mingid aroomiõlid ka seal vees ning siis vehkis mingite kangastega inimeste suunas kuuma õhku ja aroome. Oli naljakas… kuum õhk ei olnud tore. Lõpuks läks meil nii napiks, et jooksime bussi peale, et raudteejaama jõuda. Aga jõudsime! Tagasi Strasbourgis läksime jaama juurde Lufthansa bussi ootama, et küsida bussijuhi käest, kuidas Karo oma prillid kätte saaks, et kas neil on mingit kohta, kust kaotatud asju küsida. Läks aga imekombel hoopis nii, et see buss, kust me küsisime, osutus samaks bussiks, kuhu Karo oli prillid jätnud ja need olid veel bussijuhil kindalaekas alles! Karo sai prillid tagasi ja suurest rõõmust läksime kebabikohta sööma ning vaatasime seal ka Alžeeria ja Venemaa jalgpallimängu. Alžeeria võitis ja pärast oli Strasbourgi kesklinn sellist melu täis nagu oleks massimeeleavaldus olnud: autode ummik, kõik signaalitavad ja karjuvad autodest lippudega vehkides… Peaaegu jalapealt kukkusime kodus magama.

Kolmas täispäev oli shoppingupäev, sest just eelmisel päeval olid alanud suured suvised allahindlused. Shoppingust pilte ei ole… Lõppkokkuvõttes oli see viljakas, aga väsitav. Mari-Liis näiteks sai endale uued päikeseprillid (ja nii olidki mõlemad prillidraamad lahendatud). Pärast shoppingumaratoni olime sunnitud kaubanduskeskuse poest croissant’e ja kohvi ostma, et end turgutada. Õhtusööki sõime FECi restos. Söögiga ja eriti selle hinnaga jäädi rahule. Ma jäin ka rahule, sest oli chili con carne, mis on pea ainus söök, millest ma seal veel ära tüdinenud pole, sest seda on pigem harva. Kuna oli Karo viimane õhtu, siis veetsime selle veinide, siidrite ja snäkkidega jõe ääres. Kuna Lufthansa buss pidi minema kell 4 varavarahommikul, siis mõtlesime, et püsime üleval kuni lähme Karot ära saatma, aga lõpuks andsime alla ja magasime ikka tunnikese. Natuke oli ärev ka olla, sest millegipärast ei saanud netis lennule check in’i teha… Bussis tuli veel välja, et Karo nime pole bussijuhi nimekirjas, aga bussi peale ta siiski lasti. Hiljem tuli välja, et Karo oli unustanud, et tema buss läheb tegelikult alles kell 6! Noh, lõpp hea, kõik hea, koju Karo igatahes sai! Meie Mari-Liisiga veetsime vihmase viimase päeva pikalt magades, mõnes poes käies, Ben&Jerry’s jäätist süües ja Modern Family’t vaadates. Kell 4 varahommikul panin Mari-Liisi ka bussi peale ja läksin tagasi magama.

Pühapäeva pärastlõuna jätkus eestlastega – käisime Liisa ja Birgitiga kohvikus ja linna peal jalutamas. Linnas oli käimas rattaüritus ja taluüritus ning saime igalt poolt tasuta nänni!

Kuigi vihma sadas kogu aeg ähvaradavalt, läksime siiski Jessie, Emilie ja Lars’iga Strasbourgi Filarmooniaorkestri tasuta kontserdile, mis toimus Strasbourgi ja Kehli vahelises pargis – Jardin des deux rives (“kahe kalda park”). Nii tore, et me sinna lõpuks ikkagi läksime, sest kontsert oli ülihea, vihmasadu jäi järgi, see oli meie viimane õhtu enne Lars’i äraminekut ning kogu see õhtu oli lihtsalt nii mõnus!

Kontserdi kava

Strasbourgi Filarmooniaorkester

Viimase loo ajal oli ilutulestik!

Eurooplased

Saksa pulm, vene pulm, bosnia pulm

ehk Anna ja Fedja abiellusid 14. juunil!

Tormitagajärjed Düsseldorfis

Noorpaar ja DJ-d

Pruut ja pulmalaud

Menüü

Lauakaunistused väljas

Head soovid õhupallidega teele

Pulmatort

Pulmakoht

Meeldetuletuseks/teadmiseks: Annaga sain tuttavaks Lille’is, kui olime seal koos Erasmuse programmi raames. Paar aastat tagasi käisin tal Düsseldorfis külas. Nüüd novembris käis tema mul Strasbourgis külas ja kuna ma siin suhteliselt lähedal elutsesin sel aastal, siis sain minagi pulmakutse :).

Pulmateekond. Lähen siis mina Frankfurdist rongi peale. Esimene etapp on vahetada rongi Siegen’is (sealt on pärit muide FECis elav vabatahtlik Lars!). Pileti peal on mul kirjas, et järgmine rong peaks kohe 7 minuti pärast kõrvalperroonilt väljuma, aga sekeldused algasid juba siin. Rongist väljudes näitab kõrvalperrooni tabloo hoopis mingit muud sihtkohta ja nii olen ma natuke segaduses… Samas seisab seal tädi, kes hakkab kõva häälega kuulutma saksa keeles, et Essenisse suunduv rong väljub perroonilt number 1! Tänu Jessie’ga õpitud saksa keelele saan aru “Essen”, “gleis”, “eins” ja sellest piisab, et jõuan ilusti ikka Esseni rongile. Mõtlen, et nüüd on hea, rong sõidab toredasti sihtkohta, enam ei pea vahetama ega midagi… Samas tekitab mulle natuke muret see, et rongis räägib meeshääl mitu korda kõlaritesse mingit teadet, millest ma aru ei saa… 15 minutit enne seda, kui ma peaks Essenisse jõudma, muutub rongis tablool sihtkoht: Bochum. Järelikult ütles meeshääl ikka midagi olulist ja otsustan küsida ühelt kaasreisijalt, kes oma nooruse poolest võiks ju inglise keelt rääkida. Tütarlaps, kes mulle olukorra ära seletab, on väga tore ja saadab mind isegi Bochumi raudteejaama jõudes infopunktini, kust saan uut teavet. Nimelt oli Saksamaal äikesetorm olnud ikka väga tugev ning murnud kõvasti puid, mis kukkusid ka näiteks raudtee rööbastele ning rongid ei pääse liikuma selle tõttu. Seega ongi osad rongid tühistatud, kuna kõiki puid pole veel jõutud rööbastelt ära koristada. Seepärast lõpetas ka rong Bochumis, selle asemel, et edasi Essenisse sõita. Anna oli mulle juba varem teada andnud, et Esseni raudteejaamast ei saa ma enam rongiga pulmakohta, sest sealgi on torm tee sulgenud. Aga jah… selle tormi ulatus oli olnud päris suur. Bochum’i raudteejaama infost sain teada, et Essenisse edasi sõidab buss… Õnneks see varsti ka tuli nii, et lõppkokkuvõttes jõudsin Essenisse ainult 45 minutit hiljem. Iwona ja Pierre-Marie (Lille’i aegsed tuttavad, kes sõitsidki autoga pulma Lille’ist) pidid mind peale võtma Esseni raudteejaamast ja mul oli veel 15 minutit, et pulmariided toiletcenter’is (nii nimetavad ennast uhkelt Saksamaa suuremates raudtejaamades olevad vetsud) selga saada. Kui kell oli juba aeg, saatsin neile igaks juhuks sõnumi, et öelda oma asukoha, kust nad saaks mind peale võtta. Nad jäid hiljaks, aga tegelikult ainult selle pärast, et õhtul oli Anna neile öelnud, et tema ise organiseerib kellegi mulle järgi nii, et Iwonal ja Pierre’il pole vaja tulla… Jama jama otsa :P. Õnneks sain ma ikka auto peale ja jõudsime pulma… kuigi väikese hilinemisega (aga me ei olnud viimased!).

Pulmatseremoonia oli toimunud varem, päeval kell 13 ja sinna ruumi kõik külalised ei oleks mahtunud, seega meie saabusime otse õhtusele pulmapeole. Aga nagu ma hiljem kuulsin, siis ka pruutneitsi oli tseremooniast ilma jäänud, sest nende autole sõideti tagant sisse ja siis sinna see aeg läks, et seda jama korda ajada. Õnneks keegi peale autode viga ei saanud. Pulmapidu toimus ühe järvekese ääres. Huvitav fakt veel: Saksamaal oli suhteliselt jahe tol nädalavahetusel. Kui meil terve nädal oli muidu olnud maru palav Strasbourgis ja ka seal kandis Saksamaal, siis ma ei olnud valmis selliseks jaheduseks… mis muidugi oli hea vaheldus samas!

Pulmas oli üsna rahvusvaheline seltskond: inimesed Eestist (mina), Mehhikost (Lille’i aegne sõbranna Sofia), Poolast (Iwona), Prantsusmaalt (Pierre-Marie), Saksamaalt (Anna isa ja isapoolne pere + Anna ja Fedja sõbrad), Venemaalt (Anna ema ja emapoolne pere), Bosniast (Fedja pere). Seega käisin küll pulmas Saksamaal, aga ei tea, kas see oli nüüd rohkem saksa, vene või bosnia pulm…

Alguses olime peosaali terrassil ning jõime šampust ja õlut (ikkagi Saksamaa!) ning tutvusime inimestega. Edasi paluti kõiki lauda. Laudadel olid kaartide peal nimed, kes sellesse lauda peavad istuma. Meie, Lille’i-aegsed inimesed, pandi ikka kokku istuma ja meie lauas oli veel Anna poolõde ning mõned Anna sõbrad. Üldiselt rääkisime lauas inglise keeles. Laual oli ka menüü, millest ma aru ei saanud… oli saksa keeles… no mõne sõna ikka mõikasin. Aga “programm” algaski söömisega. Kui eesti pulmas on külalistel ikka kogu aeg toit ees ja igal hetkel toimub söömine, siis siin oli nö buffee pandud üles kõrvalruumi, kuhu igaüks oma taldrikuga pidi minema süüa otsima. Kõige pealt oli kaetud eelroogade laud, kust sai siis erinevaid salateid ja suupisteid. Samal ajal sätiti juba üles sooja toitu ja palju aega ei möödnudki, kui sõime juba seda. Seal oli ka erinevaid valikuid: pastat, erinevat liha, köögivilju, kartulit erinevat moodi tehtud, kastmeid. Ka magustoitude laud oli algusest peale üleval. Seal oli mitmeid kooke/torte ja šokolaadikreemi ning tiramisu’d. Enne eelrooga võtsid Anna ja Fedja sõna ning tänasid pulmakülalisi tulemast (see käis ka vähemalt neljas erinevas keeles). Pärast sooja toitu olid pruutneitsi ja isamees ettevalmistanud järgmise programmipunkti. Igaüks sai kaardi, kuhu pidime kirjutama Anna ja Fedja koduaadressi ning lisama ka enda nime ning head soovid. Kaardid kinnitasime õhupallide külge ning lasime kõik õhupallid korraga õhku. Mõte on siis selles, et kui keegi leiab selle õhupalliga kes-teab-kuhu-lennanud kaardi, siis ta paneb selle posti ja nii jõuavadki soovid pruutpaarini. (Mõni päev pärast pulma oligi Anna saanud esimese kaardi, mis oli posti pandud umbes 60 km kaugusel pulmakohast! :)) Ühel hetkel vahetas Anna pika kleidi lühikese vastu ning programm jätkus tantsuga. Äge oli see, et neil ei olnud bändi, vaid oli DJ, kes pidavat olema ka täitsa tegija! Muusika oli igatahes tõesti väga hea nii, et ei läinud kaua, kui juba kõik külalised olid tantsupõrandal. Tantsida sai tol õhtul tõesti palju! Keskööl toodi välja suur maasikakuhilaga kaetud pulmatort, mille pruutpaar lahti lõikas. Anna poolõde tegi pruutpaarile väikese üllatuse ning esines lauluga, ise saatis end kitarril. Oli väga ilus! Mõlemad pered on tegelikult väga musikaalsed: Anna ema ja isa ning tädi ja Fedja õde on ooperilauljad! Poole öö ajal ilmus söögilauale guljaši supp! See oli väga maitsev… andis tantsijatele jõudu juurde. Meie Lille’i-seltskond pidi ööseks minema Wuppertali, Anna ja Fedja korterisse ööbima. Olime ühed viimased pulmast kojuminejad ja magama saime hommikul kell viis. Anna ja Fedja olid meile kõik voodid valmis teinud ja puha ning hommikusöökki oli juba laual ootamas. Väga armas vastuvõtt. Nad ise ja osa perekonnast jäid pulmakoha lähedale hotelli.

Pool järgmist päeva kulus mul sellele, et tagasi Strasbourgi jõuda. Tagasitee kulges sekeldusteta, ainult, et 6 tundi Düsseldorf-Strasbourg bussis oli raske katsumus… Aga pulmapidu oli seda sõitu väärt!

Perenädal 8.-14. juuni

1. päev:

Programm algas Obernai’s, kus toimus “Sõltumatute viinamarjakasvatajate piknik” (Pique-nique des vignerons indépendants). Leidsin selle ürituse juhuslikult internetist Alsassi veinitee kodukalt. Tegu on iga-aastase üritusega, kus viinamarjakasvatajad võtavad enda pool inimesi vastu. Ise tuleb kaasa võtta piknikukorv ja vein on viinamarjakasvataja poolt. Samuti toimub mitmetes kohtades ka muud programmi, näiteks viinamarjaistanduse külastus, degusteerimine, lauljad jne. Tuleb ainult varem end ühe viinamarjakasvataja juures registreerida ja toredused võivadki alata (internetis on olemas nimekiri ja kontaktid osalevate viinamarjakasvatajate kohta). Mina valisin meile välja Obernai, kuna seal pidi kõigele lisaks olema veel ka vanaaegsete autode näitus (mis samas ei olnud lõpuks nii äge kui ma ette kujutasin, vähe autosid oli :P). Omanik tegi soovijatele ekskursiooni viinamarjaistanduses, mis asus piknikukohast natuke eemal mäe otsas. Saime muuhulgas näiteks teada, et viinamarjataimede eluiga on 50-80 aastat. Viinamarjataimi ei kasteta, ainult esimesel kolmel aastal, et nad juurduksid, aga edaspidi enam mitte (vähemalt Alsassi viinamarjasortidele ei ole kastmine ette nähtud). Viinamarju veel otsas ei olnud, oli õitsemise järk. Pärast ekskursiooni kraamisime oma söögi välja ja viinamarjakasvataja kraamis veini välja. Aga lisaks tasuta veinile oli seal ikkagi ka tasuta süüa ja kohe korraliku eine oleks võinud seal süüa (eelroog, põhiroog, juust ja magustoit). Maitsesime kõike natuke, sest ei jõudnud endagi piknikuasju ära süüa. Kõik imestasime, et kuidas see kõik saab küll tasuta olla!

Järgmine etapp oli Mont Sainte-Odile. Mulle oli see teine kord seal käia, aga seekord läksime õnneks autoga üles mäkke. Liiga palav oleks olnud ka mitu tundi üles ronida. Vaade oli sama hea nagu ma seda mäletasin.

Lõpuks vaatasime üle ka Colmari, aga oli liiga palav, et oleks saanud jalutuskäiku imearmsate alsassi majade vahel nautida. Termomeetrid näitasid 40 kraadi ja rohkem! Strasbourgi lähedal, Baggersee järves saime natuke jahutust lõpuks…

Ema ja viinamarjaistandus

Veinipiknik

Marta ja vaade Mont Sainte-Odile’ilt

Vaade Mont Sainte-Odile’ilt

Teel Colmari sattusime ka USAsse

2. päev:

Eda ja lapsed said pandud bussi peale suunaga Europa parki ning meie ülejäänud, ehk kunstihuvilised, olime juba enne avamist Strabourgi modernse ja kaasaegse kunsti muuseumi värava taga. Pärast tahtsime veel ka Alsassi muuseumist läbi astuda, aga see oli kinni! Juhtusime ka veel läbi käima Polygone’i surnuaiast – prantslastel on need ju nii teist moodi. Ning siis sõitsime Saksamaale, Karlsruhesse. Lõunaks sõime korralikku saksa toitu: šnitslit ja praekartuleid, joogiks muidugi õlu! Kõik maitses hästi! Palavuses jalutasime ringi Karlsruhe palee juures ja seal ümber olevas pargis. Õnneks jäi tee peale purskkaev, kus sai jalad vette panna, et mitte päris kärssama minna… Karlsruhest Strasbourgi poole sõites, tegime veel peatuse Kehlis… muidugi poepeatuse. Ja kõik nõustusid, et Saksamaal on ikka jummalaodav! Õhtul sai jälle “kodus” kogu seltskond kokku ning lapsed esitasid meile oma edetabeli kõige ägedamatest Europa parki atraktsioonidest. Esikohal oli olnud atraktsioon “Eurosat” (vms?), kus põhimõtteliselt kottpimedas sõideti kuskil tunnelis :P. Neil oli ka ühe atraktsiooni pealt pilt, mis peegeldas väga hästi seda, kuida igaüks neist end seal Europa pargis tundi: Eda oli eriti ehmunud, Markus nautis täiega olukorda ning Marta oli kavala naerunäoga. Nõnda lõppes Marta ja Markuse jaoks reisi kõige ägedam päev… :P

Kunstihuvilised

Värvilised ruudud, millega kunstimuuseumi fassaad oli kaetud, jätsid hoone sisse ilusad värvilised varjud

Karlsruhe palee

Karlsruhe lossipargis purskkaevus jahtumas

3. päev:

Strasbourg! Alustasime laevasõiduga Ile’i jõel. Nüüd olen siis ka ilma katuseta laevaga sõitnud, igal juhul parem, kui katusega… katus jääb ikkagi vaatele ette. Ja vee peal saime natuke tuult ka selle palavuse kõrvale. Äge oli jälle lüüsidest läbi sõitmine. Vanakraami turult tahtis Arthur kõike osta ja lõpuks ei ostnud midagi. Saime hoopis vanaisale suupilli sealt. Hiljem jalutasime linnas, aga ühel hetkel otsustasime ikka trammipiletite ostmise kasuks, sest ei jõudnud sellise palavaga väga kõndida kaugele. Trammiga sõitsime Orangerie parki, kus lapsed said mänguväljakul turnida. Vaatasime ka väikese loomaaia üle ning olime jäätist süües murul siruli. Õhtu lõpuks maandusime Flams’i restoranis, kus tähistasime ka minu sünnipäeva ära. Suureks katsumuseks sai “söö palju jaksad” menüü, nii et lõpuks jalutasime veel natuke jahedamas õhtus République’i pargis. Ja meil õnnestus näha neid vee-elukaid, saarmad või kes nad on, keda me Maikega nägime novembris Petite France’i juures! Neid oli lausa kolm seekord tulnud kaldale toitu otsima…

Petite France’is pardipere

Seda juba niisama linnas jalutades ei näe: sillaaluse elanike uhke kodu

Palavusega natuke jahutust katedraali kõrvalt

Alsassi-Marta

Õhtusöök

4. päev:

Jälle Saksamaale (seal olimegi vist lõpuks rohkem kui Prantsusmaal)! Sõitsime Hohenzollern’i lossi vaatama. See on äge korda tehtud loss mäe otsas. Palavuse tõttu läksime mäe otsa jällegi bussiga (pärast alla tulime jala). Tegu on tõelise muinasjutulossiga, kus on tornid ja trepid ja kõik, mis olema peab. Me ei teadnudki varem, et lossi sisse saab vaid giidituuriga, mis on kindlatel kellaaegadel teatud keeltes. Aga õnneks jõudsime just enam-vähem täpselt inglisekeelse tuuri ajaks, seega saime ka aru, mida giid rääkis. Selles kohas on see loss juba kolmas, kaks eelmist on sõdadega hävinenud. Nüüd see kolmas loss aga ehitati üles ainult selleks, et tutvustada maailmale Hohenzollern’ite perekonda ning selle ajalugu. Seega loss polegi tehtud elamiseks, seal pole isegi magamistube, kus ööbida saaks. Hohenzollern’ite pere elutseb veel praegugi. Meile näidati lossi esimeses ruumis seinal suurt sugupuud, kuhu viimati lisati oksake eelmise aasta veebruaris, mil sündisid kaksikud perre. Lossi peosaali kasutab perekond ka praegu tähtsate sündmuste puhul, ülejäänud ruumid on lihtsalt näituseks. Giid rääkis toredaid lugusid ja loss oli väga ilus ka seest poolt. Kahjuks ei võinud seal sees ei pildistada ega filmida.

Lossi juurest sõitsime edasi Tribergi, kus tahtsime üle vaadata Tribergi kose. Jõudsime kohale parajasti vihma ja äikese ajaks nii, et päris pikalt olime ühe varjualuse all peidus, et mitte märjaks saada (keebid olid enamusel koju jäänud). Vihma ja äikesega saabus ka natuke jahedamat õhku. Õnneks! Kosk oli väga ilus, langes päris kõrgelt ja oli mitu astangut, nendes kohtades olid ka vaateplatvormid looduse imetlemiseks. Nägime ka palju oravaid, kes puude otsas ringi kargasid. Tagasiteel koju tegid lapsed autos raadiot “Marta ekstra”. Nalja sai!

Poolel teel lossi juurde, ilus vaade

Hohenzollern’i loss mäe otsas

Vaade lossi juurest

Hohenzollern’i loss

Teekond lossi juurest mäe otsast alla

Tribergi kosk

Paremal üleval paistab meie vihma-varju-majake

Orav! (see väiksem ja pruunim)

5. päev:

Jälle Saksamaa… Baden-Baden. Vaated mäe otsast meile meeldivad, seepärast läksime Merkurbergi otsa. Minule oli see jällegi teistkordne külastus. Aga esmakordne oli mäe otsas oleva torni tippu minek. Sealt avanes ilus 360 kraadi vaade ümbrusele. Mäe otsast kõik ilu vaadatud, suundusime alla linna. Samal ajal, kui meie kesklinnas uudistasime, käis Arthur muidugi kunstimuuseumis. Seal tehti mingit fotoprojekti, milles osalejad said endale kaasa A1 suuruses enda pildi (http://www.insideoutproject.net/museumfriederburda/#/prev/20140613162611)! Jalutuskäik linnas osutus oodatust pikemaks, sest mehed parkisid auto kesklinnast ikka kaugele. Samas nägime Baden-Badeni roosiaeda ja uhkeid suvitajate villasid teel auto poole. Selle päeva õhtusse olime planeerinud ka väikesed poeskäigud nii Kehlis kui ka Strasbourgis. Oli viimane õhtu…

Reisiseltskond Merkurbergi otsas, taamal Baden-Baden

Jalutasime metssigade radadel

Vaade Merkurbergi tornist

Baden-Baden’i roosiaed

Roos ja villa

Kunst

Keegi juba teeb Kuido veini

6. päev:

Vara hommikul sõitsime kõik koos, ka mina, Frankfurdi suunas. Auto panime linna äärde ning sõitsime kesklinna rongiga. Seal läksid meie teed lahku, mina jäin raudteejaama Siegeni rongi ootama (varsti kuulete, mis sellest edasi sai ;)) ja pere läks Frankfurdi kesklinna uudistama.

Reisi parim anekdoot: Eestlane tahab osta apelsinimahla… “One apelsinjuice!”

Kokkuvõte: Sai palju nalja ja naerda, olla koos perega ja teistmoodi süüa (tollel nädalal FECi restos ei käinud :)).

M nagu Mayri, A nagu Ayri, Y nagu Yri, R nagu Ri ja i

… ehk Mayri käis külas (30. mai – 2. juuni)!

Programm:

* Osalemine FECi aasta lõpupeol ehk üritus nimega “Médards”: Mayri säras ilusti musta riietunud massist üle oma vallatu roosakaslilla-musta-triibulise kleidiga. Samal ajal, kui mina fotograaf olin, leidis Mayri endale juba uued sõbrad meie laua otsast: huvitav oli see, et kuidas just kõik inglise keele oskajad sinna laua otsa olid kokku tulnud (väga palju neid FECis ei ole)! Tore oli ka koos eesti keeles kõike ja kõiki kommenteerida, ka inimesi, kes meie vastas samas lauas istusid :). Olime tekitanud laiendatud muusikaklubi koosseisuga ka väikese koori, kes vahepeal laulukesi laulis, see kõlas üsna kohutavalt :D.

Üks värviline täpp mustas massis

Mayri kunstiline pilt lauast ja sellest, kuidas ma taamal pildistan

FEC 2013-2014

Selline üritus oli

Sellised need fécard’id on

Tulevased arstid

“Hea tuju” auhind

“Miss ja Mister FEC”

Koorilaul

* Söömine mujal, kui FECi restos ja sh söömine tervisliku toidu kohas Pur’is: Tegime ise köögiviljade ja fetajuustu salatit, mis maitses imeliselt. Pur’is oli keeruline süsteem, millega saime lõpuks hakkama. Söök oli väga hea ja toormahl oli väga hea! Muuhulgas ostsime ka Saksamaalt keefirit ning kodujuustu – uskumatu, aga parim asi, mis välja on mõeldud! :P

Meie salat

Pur

* Strasbourgi avastamine:

Mina elan siin

Hedvy ja Petite France

Mayri ja Petite France

Mayri ja Hedvy ja Petite France

Euroopa Parlament oli seest tühi

Kohvikus (Mayri ehib end võõra joogiga)

Mayri tegi kunsti

Alsassi muru

Katedraal ja (leia pildilt) Mayri

* Kuu esimene pühapäev, peab minema muuseumidesse, sest need on tasuta: Käisime Rohani palees ning Alsassi muuseumis, Mayri käis peaaegu ka katedraali vaateplatvormil (ehk seisis pildi tegemise ajaks natuke järjekorras).

Katedraali vaateplatvormile?

Palais Rohan

Mayri ja Liina ühes peeglis

* Programmivälised tegevused, mis hõlmasid endas veini, juustu, Altermanni, Skype’i Liina ja Mirjaga, küsimusitekitavaid videosid, postkaarte, improt ja elufilosoofilisi vestlusi.

Tore kingitus

Estival

Vahepeal on toimunud ka mitmeid suvitamisi (ja seal hulgas ka päikesest põletumisi):

Turult saime maasikaid ja arbuusi (Jessie ja Sophie’ga)

Õllefestival katedraali kõrval

Ökotops

Õlu ja katedraal

Pühapäevane piknik Orangerie pargis Liisa ja tema töökaaslasega

Luigeperekond

Kohvikus toimus minu eksamipäeva õhtul Hiina kultuuriõhtu. Rahvast oli ja kõigil oli tore! Sai proovida igasuguseid veidraid asju süüa ja hiina teed juua:

Hiina teejoomiskomplekt ja panda

Hiina galligraafia

Kõik soovijad said käe valgeks (või tindiga mustaks)

Hiina keel

Hiina kange alkohol

Igasugused huvitavad snäkid, mille nimesid enam ei mäleta

Samas, pildil keskel on “kassikõrvad” ja need rohelised seal tagapool on wasabiga hernekrõpsud

Väga maitsev magustoit piimast, maasikatest ja veel mingist huvitavast läbipaistvast ollusest

Hiina maskiga panda

Maad, inimesed, mälestused… 1914-1944-1954-2014

…ehk vabatahtlike seminar Normandia kandis.

1914

Kuigi tegemist oli seminariga ja reisisime palju ringi ja oli tore, siis programm oli tihe ning pea ajaloost ja infost paks. Igal õhtul toimusid väikesed ajalugu meenutavad loengud. Olin seda kõike küll õppinud, aga väike meeldetuletus oli väga omal kohal. Alustasime I maailmasõjast ja liikusime tänapäeva välja omadega. Esimese öö veetsime Reims’is, kust liikusime edasi Dormans’i I maailmasõja jälgedele, täpsemalt kohta, kus olid toimunud Marne’i lahingud. Külastasime I maailmasõja memoriaali ning Caverne de Dragon’i punkrit. Viimases oli meil super giid! Ta oli selline äge isiksus ja rääkis imehästi ja huvitavalt. Isegi laulis meile ühe laulu, mida prantsuse sõdurid I maailmasõjas laulsid.

Reims’i katedraal

Kohvik-restoran

Liha või salatit?

I maailmasõja memoriaal – Dormans

I maailmasõja muuseum

Vaade memoriaali katuselt

Dormans’i saksa sõjaväe surnuaed

Ristil oli kirjas ka sõduri “amet”

Caverne du Dragon – muuseum ja punker

Siin toimus kunagi sõda

1944

Käisime Douvres-la-Délivrande’i radarimuuseumis. Radarid leiutati kahe sõja vahel. Radarimuuseumis käisime punkrites, kus oli radarite juhtimiskeskus. Kohtusime ka ühe šiki prantsuse vanahärraga, kes oli olnud kümne aastane, kui Normandia dessant randus Prantsusmaal. Ta rääkis natuke, mida ta sellest ajast mäletab. Tsiviilelanikel olid maja juurde kaevikud kaevatud, kuhu siis sõja korral varjuda… Vaatasime ka filmi “Reamees Ryan’i päästmine”, milles näidatakse justnimelt Normandia dessanti ja D-Day’d. Päris veider oli järgmisel päeval jalutada nendes samades Normandia dessandi randades: Omaha beach, Juno beach, Utah beach… “Reamees Ryan’i…” algusstseen on tehtud selle järgi, kuidas ellujäänud sõdurid D-Day’d kirjeldasid ning on olemas ka reaalsed filmitud kaadrid sellest. Seega seda filmi algust peetakse üsna tõetruuks:

Käisime ka selles samas ameerika sõjaväe surnuaias, mida filmi alguses näidatakse. Giid rääkis erinevaid lugusid sinna maetud sõduritest ja nende perekondadest, kes käivad Ameerikast Prantsusmaale oma lähedaste hauale. Giidi jutust jäi kõlama, et sõdurite surmade kõrval jäävad “amputeerituks” ka perekonnad… Kes kaotab isa, pojad, vennad jne. Ehk siis sama teema, miks reamees Ryan’it päästetakse. Seal ameerika sõjaväe surnuaias nende lugude peale oli kõigil nutt kurgus. Tahtsime veel ka seal muuseumis käia, aga kahjuks polnud meil aega seal rohkem ringi vaadata. Muuseumis oleks saanud veel kuulata/näha lugusid sõdurite kohta. Sinna tahaks kunagi veel tagasi minna… Hiljem käisime ka Juno beach’il, kuhu maabusid kanadalased. Seal oli meil ka väike ekskursioon rannal ja punkrites, giidiks kanadalanna (Kanada inglise keelsest osast), kelle tugeva inglise aktsendiga prantsuse keel oli ühtedele õnnistuseks ja teistele needuseks… Manuel’il näiteks oli väga raske temast aru saada, sest Manuel inglise keelt ei oska… Samas Linus oli asjaga väga rahul, sest tema on inglise keeles tugev ning prantsuse keeles alles algaja, tema sai just tänu sellele aktsendile paremini aru. Utah beach’il jalutasime ka… ühed hullud käisid isegi ujumas. Sellest rannast võtsime kaasa liiva, mida hiljem oma mälestustseremoonial jagada..

Radarimuuseumis

Radarini minnakse kaevikute kaudu

Punker – radari juhtimiskeskus

Radari juhtimiskeskuse ehitamise makett

Šikk prantsuse härra jutustab meile sõjast

Cambe’i saksa sõjaväe surnuaed

Ameerika sõjaväe surnuaed (Omaha beach)

Giid ja lood

Juno beach ja meie kanadalannast giid

Juno beach

Juno beach’i muuseumis “Tuleme tagasi niipea, kui oleme Hitlerile tuule alla teinud”

1954

Pärast sõda, külm sõda ja rahu (?)… 1954. aastal kirjutati alla Pariisi lepingutele, millega loodi Lääne-Euroopa Liit. Käisime Caen’is memoriaali muuseumis, mis sisaldas endas perioodi I maailmasõjast tänapäevani. Olime seal küll neli tundi, aga infot oli nii palju, et korralikult kõike ei jõudnud vaadata. Üks meeldejäävam (ja õõvastavam) osa olid videolõigud, milles vanatädid ja vanaonud rääkisid, kuidas nad olid olnud lastena tunnistajaiks sellele, kuidas hukati juute. Vist olid poolakad… Näiteks poisid olid läinud koolist koju ja siis poolel teel olnud sellistele õudustele tunnistajaiks. Lapsed on uudishimulikud ka ja… Õudsed mälestused. Natuke toredam leid selles muuseumis oli nõukaaja täpiline suhkrutoos ja just eestikeelse kirjaga vitriinis vaataja poole. Rääkisin teistele ka, et eestlastel on sellised asjad praegugi kodus köögiriiulis… !

Caen’i memoriaali muuseumis

“Usaldage saksa sõdurit”

Suhkur

2014

100 aastat I maailmasõjast, 70 aastat Normandia dessandist, 60 aastat Pariisi lepingutest… Seminari lõpuks oli meie ülesandeks korraldada mälestustseremoonia. Kõik oli meie teha: pidime valima koha, teema, moodused ja kes mida teeb lõpuks. Natuke raske oli see kõik, kuna selleks seminariks olid kokku pandud inimesed ICE-RF’i kahest vabatahtlike grupist. Mäletatavasti oli ettevalmistavaks seminariks jagatud ICE-RFi 80 vabatahtlikku kahte gruppi, seega mina, kes ma olin teises grupis, esimese grupi inimesi ei tunne, v.a mõni üksik, kes ka Alsace’i kandis töötab. Antud seminar oli vabatahtlik ja mõlemast grupist sai piiratud arv soovijaid selles osaleda. Seega lõpuks ei olnud tegu üldse mite ühtse grupiga. Ma arvan, et selleks tseremoonia korraldamiseks olime omadega konfliktifaasis ja olime seal vist kuni tseremoonia peaproovini, aga imekombel tseremooniaks endaks jõudsime vist koostööfaasi, sest kõik sujus ja läks kenasti. Meie mälestustseremoonia toimus Juno beach’i väikese mälestussamba juures. Alustasime sellega, et laulsime Craonne’i laulu (seda sama, mida giid meile punkris laulis), edasi lugesid poisid ette kahe sõduri kirjad: üks neist sõduritest oli Normandia dessandiga selles samas rannas maabunud ning teine oli saksa sõdur, kes Normandia dessanti rannas “vastu võttis”. Minu põhigrupp oli tantsugrupp ja kirjadele järgneski meie “kehaline eneseväljendus”. Idee saime ühest muuseumis nähtud filmikesest, kus näidati fotosid sõduritest ja perekondadest enne sõda ning pärast sõda, aga pärast sõda haihtusid piltidelt need, kes sõjas hukkusid. Laenasin Altermanni “Arm” etendusest õhupallide idee… valged õhupallid kujutasid meil inimese elu. Saime teistelt pärast kiita ka. Edasi esitles oma osa “meisterdamisgrupp”. Nad olid teinud kaks nö lippu, üks mälestusega hukkunud sõduritele ning teine ühtse Euroopa teemaline. Inimesi kutsuti üles hiljem nendele lippudele oma mõtteid ja soove lisama (need mõtted sai kirjutada rahutuvide/küünalde/ELi tähekese kujuliste paberite peale ja kleepida lippudele). Edasi tuli lühikõnede osa ning osalistele jagati väikesed mälestusesemed: väikese kotikesega liiv Utah beach’i rannast ning pusletükk “Euroopast”. Lõpuks laulsime “We are the world, we are the children” ning esitasime ühte osa selle laulu tekstist ka erinevates keeltes: prantsuse, saksa, inglise, hispaania, poola, ungari, türgi… Päris tore tseremoonia tuli meil lõpuks välja…kuna ma ise osalesin igal rindel, siis pilti ei saanud teha, ootan teiste pilte sellest üritusest.

Meie mälestustseremoonia toimumise koht

Minu vabatahtlik-inimesed

Puhkus pildis ehk suurepärased 17.-21. aprill

Pika bussisõidu + rongisõidu tulemusel jõudsin lõpuks Mayri ja Matu juurde Hollandisse, Nijmegeni. Terve päeva ma muudkui tulin ja lõpuks tulin ära… Äge on see, et M&M elavad majas, mis oli kunagi klooster! Korter-tuba on neil mõnus pesa, kuhu ma ka siis mõneks päevaks elama asusin. Nii hea oli eesti keeles rääkida! Nii hea oli uusi asju süüa! Nii hea oli kõht kõveras naerda!

Lõpuks Nijmegenis kohal

Mayri ja Matu kodu

Nijmegeni oma Ugala

Sorteerime posti ehk Mayri tööl

Carcassonne!

Soolaleivakingitus (v.a klaasid)

Soeng

Värvilised inimesed

Skaipimine õega

Fotosessioon

Suurel reedel käisime Mayriga Amsterdamis. Oli maru külm ilm ja vihmavalanguid tuli ka üksjagu, aga nägu oli naerul. Võtsime Amsterdam Free Tour’i ning austraallane Julien rääkis meile huvitavaid lugusid Amsterdami kohta.

Amsterdam

Galantsed hollandlased

“Tulbipõllul”

Sügav kunst

Hollandis ja tulpidega

Sain ka jaole

Gastronoomilisest seisukohast oli see puhkus samuti imeline!

Gluteenivaba šokolaadi-porgandikook vaarikate ja šokolaadijäätisega (autor Mayri)

Igahommikused smuutid!

Pühapäevahommikused pannkoogid

Nii sätitakse end kööki kokkama minema

(Gluteenivaba) Kana-köögiviljade kaste (ma nimetaks seda nii), sõime seda lillkapsariisiga

Restoranis – aperitiiv

Eelroog: kitsejuustu-mango-kurgi-pähklite salat

Eelroog: krevetid

Eelroog: küpsetatud Brie juust

Põhiroog: kanarullid peekoniribadega

Põhiroog: Lõhe

Põhiroog: marineeritud kana-, sea- ja loomaliha piprakastmes

Põhiroa kõrvale

Magustoit: Crème brulée

Magustoit: šokolaadi trio (šokolaadijäätis, -vaht ja -kook)

Pärast laulu(peo)rohket pühapäeva õhtut asusin esmaspäeva hommikupoolikul teele Saksamaale, Wuppertali, et Fedjal ja Annal külas käia. Kokkusaamise olime leppinud kella kuueks, aga läksin varem, et linnas ringi vaadata. Lõppkokkuvõttes ei olnud see vist parim otsus, sest oli püha ja kõik oli kinni. Isegi rööpadülespidi rong ei sõitnud ja see jäigi nägemata. Võtsin ette raske retke raske kotiga mu õlul: ronisin mitmetest treppidest üles mäe otsa, kus asus botaanikaaed, mis õnneks oli lahti ja tasuta ka. Seega vähemalt midagi sai Wuppertalis nähtud. Lõpuks jõudsin ka Anna ja Fedja poole. Nende korter oli tõeliselt äge, nagu mõnest kodu ajakirjast välja karanud! Sain jälle imehead süüa, millest pilte küll pole, aga mälestus on elav: praekartulid (isver kui ammu polnud neid söönud) ja praetud lõhe. Muude toreduste hulgas sain kätte ka pulmakutse! Arutasime pulmaga seonduvat ning rääkisime elust-olust! Suurepärane õhtu! Järgmisel hommikul väga vara läksin jälle rongi ja bussi, et siis lõpuks Strasbourgis kindlale maale astuda. Kohtumine igapäevaga oli keeruline…

Treppidest üles

Mäe otsas uhke maja

Botaanikaaias

Rododendron

Tiigike

Larsi sünnipäev

Täna on Larsi sünnipäev – 20! Tegime selle Emilie ja Jessie’ga talle tõeliselt meeldejäävaks. Nimelt panid sünnipäevakoogil olnud säraküünlad FECi tuletõrjealarmi tööle samal ajal, kui meie toredasti Larsi ukse ees koridoris erinevates keeltes “Palju õnne sulle” laulsime. Ja tegemist oli loomulikult kesköötunniga. Terve FEC kogunes õue nagu ikka peab, kui tuletõrjealarm tööle hakkab. Pärast seda, kui teised said teada, mis selle taga oli, lauldi ühiselt Larsile sünnipäevalaulu. Mõni ei laulnud ka ja põrnitses altkulmu… põhjusega. Oeh. Aga kõik lõppes hästi (vähemalt hetkel tundub nii), sest tuletõrjealarm lõpetas varsti lärmi ning tuletõrjujaid välja ei tulnud. Eks näis, kas nüüd päeval peame tagajärgedega silmitsi seisma või mis saab…

Vähemalt Larsile ja meile jääb see tema kahekümnes juubel meelde.

Kingitus – tesktiilimarkeritega kaunistatud t-särk