…ehk vabatahtlike seminar Normandia kandis.
1914
Kuigi tegemist oli seminariga ja reisisime palju ringi ja oli tore, siis programm oli tihe ning pea ajaloost ja infost paks. Igal õhtul toimusid väikesed ajalugu meenutavad loengud. Olin seda kõike küll õppinud, aga väike meeldetuletus oli väga omal kohal. Alustasime I maailmasõjast ja liikusime tänapäeva välja omadega. Esimese öö veetsime Reims’is, kust liikusime edasi Dormans’i I maailmasõja jälgedele, täpsemalt kohta, kus olid toimunud Marne’i lahingud. Külastasime I maailmasõja memoriaali ning Caverne de Dragon’i punkrit. Viimases oli meil super giid! Ta oli selline äge isiksus ja rääkis imehästi ja huvitavalt. Isegi laulis meile ühe laulu, mida prantsuse sõdurid I maailmasõjas laulsid.
1944
Käisime Douvres-la-Délivrande’i radarimuuseumis. Radarid leiutati kahe sõja vahel. Radarimuuseumis käisime punkrites, kus oli radarite juhtimiskeskus. Kohtusime ka ühe šiki prantsuse vanahärraga, kes oli olnud kümne aastane, kui Normandia dessant randus Prantsusmaal. Ta rääkis natuke, mida ta sellest ajast mäletab. Tsiviilelanikel olid maja juurde kaevikud kaevatud, kuhu siis sõja korral varjuda… Vaatasime ka filmi “Reamees Ryan’i päästmine”, milles näidatakse justnimelt Normandia dessanti ja D-Day’d. Päris veider oli järgmisel päeval jalutada nendes samades Normandia dessandi randades: Omaha beach, Juno beach, Utah beach… “Reamees Ryan’i…” algusstseen on tehtud selle järgi, kuidas ellujäänud sõdurid D-Day’d kirjeldasid ning on olemas ka reaalsed filmitud kaadrid sellest. Seega seda filmi algust peetakse üsna tõetruuks:
Käisime ka selles samas ameerika sõjaväe surnuaias, mida filmi alguses näidatakse. Giid rääkis erinevaid lugusid sinna maetud sõduritest ja nende perekondadest, kes käivad Ameerikast Prantsusmaale oma lähedaste hauale. Giidi jutust jäi kõlama, et sõdurite surmade kõrval jäävad “amputeerituks” ka perekonnad… Kes kaotab isa, pojad, vennad jne. Ehk siis sama teema, miks reamees Ryan’it päästetakse. Seal ameerika sõjaväe surnuaias nende lugude peale oli kõigil nutt kurgus. Tahtsime veel ka seal muuseumis käia, aga kahjuks polnud meil aega seal rohkem ringi vaadata. Muuseumis oleks saanud veel kuulata/näha lugusid sõdurite kohta. Sinna tahaks kunagi veel tagasi minna… Hiljem käisime ka Juno beach’il, kuhu maabusid kanadalased. Seal oli meil ka väike ekskursioon rannal ja punkrites, giidiks kanadalanna (Kanada inglise keelsest osast), kelle tugeva inglise aktsendiga prantsuse keel oli ühtedele õnnistuseks ja teistele needuseks… Manuel’il näiteks oli väga raske temast aru saada, sest Manuel inglise keelt ei oska… Samas Linus oli asjaga väga rahul, sest tema on inglise keeles tugev ning prantsuse keeles alles algaja, tema sai just tänu sellele aktsendile paremini aru. Utah beach’il jalutasime ka… ühed hullud käisid isegi ujumas. Sellest rannast võtsime kaasa liiva, mida hiljem oma mälestustseremoonial jagada..
1954
Pärast sõda, külm sõda ja rahu (?)… 1954. aastal kirjutati alla Pariisi lepingutele, millega loodi Lääne-Euroopa Liit. Käisime Caen’is memoriaali muuseumis, mis sisaldas endas perioodi I maailmasõjast tänapäevani. Olime seal küll neli tundi, aga infot oli nii palju, et korralikult kõike ei jõudnud vaadata. Üks meeldejäävam (ja õõvastavam) osa olid videolõigud, milles vanatädid ja vanaonud rääkisid, kuidas nad olid olnud lastena tunnistajaiks sellele, kuidas hukati juute. Vist olid poolakad… Näiteks poisid olid läinud koolist koju ja siis poolel teel olnud sellistele õudustele tunnistajaiks. Lapsed on uudishimulikud ka ja… Õudsed mälestused. Natuke toredam leid selles muuseumis oli nõukaaja täpiline suhkrutoos ja just eestikeelse kirjaga vitriinis vaataja poole. Rääkisin teistele ka, et eestlastel on sellised asjad praegugi kodus köögiriiulis… !
2014
100 aastat I maailmasõjast, 70 aastat Normandia dessandist, 60 aastat Pariisi lepingutest… Seminari lõpuks oli meie ülesandeks korraldada mälestustseremoonia. Kõik oli meie teha: pidime valima koha, teema, moodused ja kes mida teeb lõpuks. Natuke raske oli see kõik, kuna selleks seminariks olid kokku pandud inimesed ICE-RF’i kahest vabatahtlike grupist. Mäletatavasti oli ettevalmistavaks seminariks jagatud ICE-RFi 80 vabatahtlikku kahte gruppi, seega mina, kes ma olin teises grupis, esimese grupi inimesi ei tunne, v.a mõni üksik, kes ka Alsace’i kandis töötab. Antud seminar oli vabatahtlik ja mõlemast grupist sai piiratud arv soovijaid selles osaleda. Seega lõpuks ei olnud tegu üldse mite ühtse grupiga. Ma arvan, et selleks tseremoonia korraldamiseks olime omadega konfliktifaasis ja olime seal vist kuni tseremoonia peaproovini, aga imekombel tseremooniaks endaks jõudsime vist koostööfaasi, sest kõik sujus ja läks kenasti. Meie mälestustseremoonia toimus Juno beach’i väikese mälestussamba juures. Alustasime sellega, et laulsime Craonne’i laulu (seda sama, mida giid meile punkris laulis), edasi lugesid poisid ette kahe sõduri kirjad: üks neist sõduritest oli Normandia dessandiga selles samas rannas maabunud ning teine oli saksa sõdur, kes Normandia dessanti rannas “vastu võttis”. Minu põhigrupp oli tantsugrupp ja kirjadele järgneski meie “kehaline eneseväljendus”. Idee saime ühest muuseumis nähtud filmikesest, kus näidati fotosid sõduritest ja perekondadest enne sõda ning pärast sõda, aga pärast sõda haihtusid piltidelt need, kes sõjas hukkusid. Laenasin Altermanni “Arm” etendusest õhupallide idee… valged õhupallid kujutasid meil inimese elu. Saime teistelt pärast kiita ka. Edasi esitles oma osa “meisterdamisgrupp”. Nad olid teinud kaks nö lippu, üks mälestusega hukkunud sõduritele ning teine ühtse Euroopa teemaline. Inimesi kutsuti üles hiljem nendele lippudele oma mõtteid ja soove lisama (need mõtted sai kirjutada rahutuvide/küünalde/ELi tähekese kujuliste paberite peale ja kleepida lippudele). Edasi tuli lühikõnede osa ning osalistele jagati väikesed mälestusesemed: väikese kotikesega liiv Utah beach’i rannast ning pusletükk “Euroopast”. Lõpuks laulsime “We are the world, we are the children” ning esitasime ühte osa selle laulu tekstist ka erinevates keeltes: prantsuse, saksa, inglise, hispaania, poola, ungari, türgi… Päris tore tseremoonia tuli meil lõpuks välja…kuna ma ise osalesin igal rindel, siis pilti ei saanud teha, ootan teiste pilte sellest üritusest.
À la recherche des comédies sur la scène mondiale 
Kuigi tõesti õudne aeg, siis minu jaoks üks põnevamaid sajandeid on/oligi just eelmine sajand.
Õudusest mööda vaadates võis päris võimas tunne neil randadel olla. Või mitte?
Täpselt! Täiega äge on ja oli nendel radadel käia ja kujutleda, et nii siin toimuski kõik 100 või 70 aastat tagasi! Õudne, aga väga huvitav!