3

EVTL ehk euroopa vabatahtliku teenistuse lõpp

Kui ennist kirjutasin oma suvetööst, siis oli nii, et järgmisel päeval sai see töö otsa. Ühe päeva trükkisin veel artiklite nimesid andmebaasi ja üllatavalt kiiresti jõudsin 2009. aastast käesolevasse aastasse. Tore. Direktor ei suutnud mulle muud tööd välja ka mõelda ja nii olidki tööd FECi heaks lõppenud. Peaaegu… sest tegelikult tuleb augustikuu sees veel kirjutada üks artikkel FECi ajakirja Elan’i jaoks, nendest juurviljaaedadest, mida me Aafrikas vaatamas käisime. Aga seda üldse ei viitsi praegu kirjutada ja muid asju oli ka kuhjaga teha. Ehk siis enamus viimasest nädalast kulus pakkimise, ära viskamise, sorteerimise ja koristamise paele. Just istusin kohvri otsas, et oleks võimalik lukku kinni saada… sain ka!

Enne Aafrikat alustasin juba Noortepassi (Youthpass) kirjutamisega ja viimased read lisasin vahetult pärast reisi. Aega võttis, aga asja sai. Aega võttis eriti sellepärast, et kirjutasin prantsuse, inglise ja eesti keeles. Lõpuks tulid vist eesti keeles imelikud laused, kuigi üritasin mitte eesti keelde tõlkida inglise/prantsuse keelest. Tehtud ta sai ja sain Etienne’i allkirjad ka. See käis üllatavalt kiiresti, mis tähendab, et ega ta seda ei lugenud… “Noortepass kirjutatakse vabatahtliku ja tuutori ühiste arutelude saatel…” Loomulikult. Noortepass on siis dokument mulle endale. Lisaks tuli aga tegeleda veel nelja dokumendiga, mis liiguvad lõpuks edasi kuhugi Euroopa tasandile. Ühes dokumendis pidi vabatahtlik näiteks tunnistama, kas vastuvõttev organisatsioon ikka andis talle kõik lepingus olnud asjad: majutus, söök, transport jne. Teises jälle pidi tõendama taskuraha taskusse saamist. Kolmas oli nö lühikokkuvõte aastast, kus tuli paar ristikest kuhugi kastikestesse teha, et ametlikult see aasta saaks lõpetatud. Neljas oli kõige pikem dokument ehk vabatahtliku teenistuse lõppraport. Seal pidi juba pikemalt kirjutama sellest, mis aasta jooksul tehtud sai ning kommenteerima erinevaid süsteemiaspekte nagu näiteks seda, et kuidas ööbimise/söögi jm korraldusega vabatahtlik rahule jäi jne. Sain seal siis välja kirjutada kõik mõtted. Kokkuvõttes, kus pidi kirjutama, kas soovitaksin vabatahtlikku teenistust ka teistele, muutusin samas jälle väga positiivseks. Sest see on ju äge asi, lihtsalt minu aastaga oli FEC natuke untsu pannud.

Reedel ehk viimasel päeval, mil ma veel kontorisse sisse sain, viisin sinna Francescale veel kastitäie asju (mida ma kaasa võtta ei saa ja minema ka ei sobi visata) ning ka väikesed kingitused FECile. Kontorilauale jätsin kaks suurt kommikarpi, üks restoranirahvale tänuks ja teine kontorirahvale tänuks. Kuna direktor oli kohal seal, siis andsin tema kätte prantsusekeelse “Mees, kes teadis ussisõnu” raamatu ja ütlesin, et see on FECi raamatukogule kingiks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga oluline ja suur kink (maksis ka palju) ja siis direktor ütles aitäh ja pani selle kuhugi suvalisse kohta kõrvale. Ma oleksin tema poolt lootnud suuremat huvi raamatu vastu. Kui ta pärast veel nägi kommikarpe, siis ta oli natuke rõõmsam ja küsis, et kas nad saavad veel midagi teha minu heaks. Mul oli parajasti vaja A4 ümbrikut* ja selle ma ka sain. FECi tänukingitus mulle – A4 ümbrik. Mitte, et ma oleks oodanud hullult kinke nende poolt (samas teised vabatahtlikud said külle kingisaju osalisteks), aga mingeid toredaid tänusõnu oleks olnud tore kuulda küll. Etienne on muidugi eriti armas. Me ei öelnud isegi head aega ega midagi. Tal on jumala suva, et ma siin olin ja et ma nüüd ära lähen. Kahju on sellest, et ta ei tea, et ma tegin ägedaid asju… See-eest juuni alguses, mil toimus viimast korda go-mängimine ja keelekohvik, siis nende korraldajad andsid mulle väikesed kingitused (kalleid komme! :)) ja tänasid nii armsasti. Tore, et mõned nägid ja tunnustasid ka mu tööd… :P! Nüüd jääb mulje, et ma tahan väga kinke saada… ma tahaks lihtsalt tunnustust selle aasta töö eest.

* A4 ümbrikuga oli see asi, et need neli EVT lõpetamise dokumenti, mis ma pidin ICE-RF’ile saatma, polnud neile kohale jõudnud ja nii ma pidin need uuesti printima (õnneks olin teinud arvutis!) ja nendeni toimetama. Huvitav on see, kuidas siiani igasugused muud suvalised kirjad jõuavad neile kohale, aga just tähtsad dokumendid lähevad kummalisel kombel kaduma!

Eile, 9. juunil, sõitsin koos ungarlanna Monikaga tagasi sinna, kust me aasta eest alustasime ehk Niederbronn-les-Bains’i. Vahva oli juba see, et kui me aasta eest ei saanud Monikaga rääkidagi, sest meil puudus ühine keel, siis nüüd jutustasime prantsuse keeles! Tegelikult toimub meil 18.-19. august seal väike vabatahtliku teenistuse lõpetamise seminar, aga kuna ma siis olen juba Eestis, siis kahjuks jääb mul ära see, et saan olla äge “vana olija”, keda tulevased vabatahtlikud imetlusega vaatavad :P. Seega eile ei toimunudki Niederbronn’is mingit erilist üritust. Esimene vabatahtlike grupp läks minema, sest nende kaks ettevalmistavat nädalat sai läbi ning teine grupp saabus vaikselt selle päeva jooksul. Aga olen rahul, et käisin seal ära, sest sain heita veel viimase pilgu sinna, kust kõik algas, öelda head aega Anne’ile, Elsie’le ja Claude’ile ning näha ära ka see, kes hakkab järgmisel aastal FECis tööle. Täitsin muuhulgas ära ka sellise väikese küsimustiku, kus kirjeldasin oma tööd ja teenistust ja vaba aega ja elu Strasbourgis. See antakse ettevalmistuse lõpus uuele FECi vabatahtlikule nö väikesteks vihjeteks ja nõuanneteks. Samas iga kandi pealt ma ei saa nõu ka anda, sest järgmisel aastal läheb FEC tagasi selle süsteemi peale, mis neil oli aasta enne mind ehk vabatahtlik töötab nii FECis kui ka ühes teises organisatsioonis – AMSED. Ehk siis minu aastaga nad nägid ära, et ainult FECis töötamine ei mängi hästi välja (pole piisavalt tööd teha)… võtke heaks. Aga minu asemele tuleb siia üks 29-aastane hispaanlane. Selle natukese põhjal, mis ma temaga juttu rääkida sain, jättis ta väga hea mulje. Ta tundub tore ja mõistlik (!), eks iga on ka juba selline, et võiks olla mõistlikum kui “noored” (ehk need, kes on äsja keskkooli lõpetanud). Ma arvan, et tema sobib väga hästi EuroStudentCafé’sse tööle! Loodetavasti saan Facebook’i kaudu tema tegemistest osa… huvitab ju :P.

Kokkuvõtete kokkuvõte:

Ei jää taga igatsema:

  • kellegagi ühes toas elamist
  • FECi resto toitu
  • FECi toa vetsu-duši kappi
  • Etienne’i töömeetodeid
  • stressi

Olen rahul, et :

  • sain viibida prantsusekeelses keskkonnas ja oma keeleoskust parandada ning lisaks õppida kõnekeelt
  • sain käia seal, kus veel varem käinud ei olnud (Saksamaa, Prantsusmaa, Aafrika, Šveits)
  • tutvusin toredate inimestega, kellest osad kasvasid kohe väga südame külge
  • sain koguda prantsuse keele õpetamise materjale
  • sain osa Strasbourgi Eesti kooli tegemistest
  • mul oli võimalus elada aasta aega Strasbourgi kesklinnas
  • viimasel nädalal sain ise osta sellist sööki, mida tahtsin
  • sain uusi teadmisi enda kohta, näiteks, et mida ma oskan hästi teha ja mida ma nii hästi ei oska ning mida ma tahan teha ja mida ma ei taha teha
  • FECi organiseerimatus tähendeas minu jaoks ka paindlikkust igasugustes vabatahtliku teenistuse reeglites (ehk siis sain nö puhkuse- ja teenistuseväliselt käia nendega Aafrikas)
  • tegin palju häid fotosid (ja polnud ainult mina see, kes arvas, et need on head)
  • minu tehtud reklaami tulemusel, tuli rohkem inimesi EuroStudentCafé’sse
  • kohvikus toimus ägedaid üritusi
  • just sel aastal vabatahtlikku teenistust tegin
  • raha kõige eelneva jaoks tuli enamuses ikka mujalt, kui minu taskust

Neid nimekirju võib ju tegelikult lõputult jätkata, aga lõpp tuleb ju kuskile teha.

Advertisements
0

Suvetöö

Ma arvan…(tõendeid ju pole), et kui ma ise ei oleks kohusetundlik, siis saaks FECis vabatahtlikuna nii ka elada, et üldse tööd ei teeks. Etienne’il on piisavalt kiire, et mitte süveneda sellesse, mis vabatahtlik teeb… ja kui probleeme ei ole, siis teda vist ei huvita ka :P. Aga ma ei tunneks end väga hästi võttes lihtsalt taskuraha vastu ja lulli lüües. Seega ma uurin pidevalt ise, mida ma teha saaksin, et kasulik olla. Oli selge, et suvel, mil kõik üliõpilased Strasbourgist jalga lasevad, pole kohvikus miskit peale hakata. Palusin juba eos (loe: mais) Etienne’il mulle selleks ajaks mingi muu töö välja mõelda. Üllatuslikult ta suutiski midagi välja mõelda (või keegi sosistas talle seda kõrva…?). Nimelt anti mulle ülesandeks andmebaaside täiendamine. See pole küll just midagi väga huvitavat, aga vähemalt näeb selgelt tehtud tööd ning see on FECile kasulik ka (kasulikum, kui mina kohvikus raamatut lugemas). Mulle plussiks on harjumine prantsuse klaviatuuril kiiresti kirjutama (pärast enda klaviatuuril tagasiharjumine on ka muidugi omaette kunst). Esimene andmebaas, mida pidin täiendama hakkama, oli konverentside oma. Võtsin ette mitmete aastate (2000 algusest kuskilt) FECi konverentside brožüürid ning sisestasin andmebaasi (execlisse) konverentsi teema, esineja(d), kuupäeva ja asukoha. Nii saab mõne sekundiga leida üles kes mida ja millal rääkis. Selle andmebaasiga sain üsna kiiresti ühele poole. Järgmise andmebaasiga sain juba mahukama töö ette võtta, sest tegu oli FECi ajakirja Elan artiklite andmebaasiga. Sellega muide tegelen siiani, puhkusepausid olid ju vahel. Alustasin kuskil 1997. aastast, sinna oli keegi pooleli jäänud. Tuleb kirja panna artikli pealkiri, autor, mis lehekülgedel see artikkel on, mis numbris ja mis aastal ilmunud. Natuke aeglustab seda tööd see, et pean neid ajakirju lehitsema, et artiklite pealkirju ja leheküljenumbreid sisestada. Nüüd olen igatahes tuttav ajakirja ülesehituse ja teemadega… kui veel positiivset üritada asja juures leida. Selline on siis minu suvetöö sisu. Tõsi ta on muidugi, et suvel on olnud rohkem puhkust kui tööd. Juunis võtsin põhimõtteliselt kaks nädalat oma puhkusepäevadega vabaks. Juuli esimesel nädalal töötasin vabatahtliku teenistuse lõpudokumentide kallal. Kolm nädalat Burkina Fasos töötasin fotograafina ehk olin reisi piltide eest vastutav (võtsin seda kui vabatahtlikku tööd, teistel olid muud asjad vastutada, a la apteegikott jne). Nüüd, pärast reisi töötasin reisipiltide ja reisivideo kallal (omaalgatuslik töö, aga ikkagi töö, sest tänu sellele saab minu reisiseltskond sügisel, mil nad teevad reisist rääkimise õhtu, näidata seal ägedat foto- ja videomaterjali). Sel viimasel Strasbourgi-nädalal loodan natuke veel ka artiklite andmebaasiga töötada (kui ma kontorisse sisse saan… sest Etienne on puhkusel ja teised käivad seal ebaregulaarsetel aegadel…).

0

Miks nii keeruline?

Free lepingu lõpetamine osutus veel keerulisemaks kui ma arvasin. Nimelt see kiri, mille ma neile lepingulõpetamissooviga enne Aafrikasse minekut saatsin, ei sisaldanud piisavalt informatsiooni, et nad oleks saanud mu lepingu lõpetada! Olgu… võib-olla natuke olen ise ka loll, et ei pannud sinna kirja oma mobiilinumbrit. Samas nad ei täpsustanud oma kodulehel, et mis kõik numbrid täpselt peavad seal kirjas olema (kliendinumber, mobiilinumber jne). Ja neil peab ju minu nimel olema info kuskil andmebaasis, mul on isegi Free iseteeninduskonto internetis ja minu nimega on seotud ainult üks leping ja ainult üks number. Hoolimata sellest minu nimest ja aadressist neile ei piisanud lepingu lõpetamiseks. Lisaks võtsid nad 20 päeva aega, et sellele otsusele jõuda, et nad ei saa lepingut lõpetada. Sellega olin ma juba arvestanud, et kõik võtab siin aega ja sellepärast ma ei jätnudki lepingu lõpetamist viimasele minutile. Nüüd selle jama tõttu jäi see viimasele minutile. Jama on nimelt siis selles, et enne Eestisse minekut panen ma ka siinse pangakonto kinni, aga Free tahab sealt veel pärast lepingu lõpetamist lõpparvet maha võtta. Läksin ka Free poodi kohale lootusega, et äkki erandjuhul saavad nad seal ka lepingut lõpetada, aga loomulikult oli see ilmvõimatu! Sealt anti mulle ainult seda nõu, et peaksin kirja sisse kirjutama oma olukorrast ja et kavatsen pangakonto kinni panna. Saatsin siis uue kirja… Maksin uuesti 4,55 € (ehk kokku maksin lepingu lõpetamise eest oma 2-eurose kuuarve kontekstis üle poole oma aasta mobiiliarvest; nii palju siis sellest, et “lepingu lõpetamine on täiesti tasuta”). Kahe päeva pärast tuli kiri, et nad on lepingu lõpetanud! Hirm rahast ilmajäämise ees pani nad vist kiiresti tegutsema…! Tagantjäreletarkus: tuleb juba algusest peale neid hirmutada konto sulgemise vms.

Selles valguses tundub tore minna tagasi Eestisse, kus asjad saavad tihti ühe klikiga aetud.

0

Raha tahavad

Panin just posti kirja selleks, et lõpetada leping oma prantsuse mobiilioperaatoriga. Just… siin käivad asjad kirja teel! Ja kuna nõutud on, et saata tuleb tähitud kiri, siis ma pidin selle kõige eest maksma veel 4,55€ (rohkem kui mu kahe kuu mobiiliarve!). Eestis käivad ju asjad lihtsalt, kergesti ja kiiresti, või ei ?

2

Jaanipäev kuni Peetripäev

Karoliyna ja Mari-Liis jõudsid õnnelikult Strasbourgi kohale minu sünnipäeva õhtuks. …kuigi Karo unustas oma prillid Lufthansa bussi suure ähmiga, siis ikkagi õnnelikult. Kui oli toimunud juba üks kinkide üleandmine ja sünnipäevalaulu laulmine (eesti keeles!), ei jäänud teinegi tulemata. Ukse taga koogi, küünla ja sünnipäevalauluga (prantsuse keeles) seisid Jessie, Emilie, Sophie, Manuel ja Lars. Kuigi lauldi enam-vähem suitsuanduri all, siis seekord jäi kogu FEC minu sünnipäevale tulemata. Istusime kõik toredasti minu toas põrandal, koogitaldrik käis ringi, jõime imehead rosé siidrit ja rääkisime kõigest ja kõigist. Kui välismaalased olid laiali läinud, läksid eestlannad veel Alsace’i Rieslinguga jõe äärde öist linna nautima…

Teisel päeval suundusime Strasbourgi avastama… päevavalgusega. Olin juba ammu tahtnud läbi minna ühest ägedast kakao-kohast ja nüüd siis oli tore põhjus sinna minna. Kakaod-kohvid võtsime sealt. Strasbourgi avastamise juurde käib ka laevasõit jõel. Kuna sõitsin kolmandat korda, siis otsustasin seekord kuulata kõrvaklappidest lastele mõeldud prantsusekeelset programmi. Oli lõbus! Kapten Hans Trapp tegi oma piraadilaevaga Strasbourgi ekskursiooni ja olid toredad heliefektid. Olime paadis lõbusad, aga Paadipolitseile see ei meeldinud… Karo ja Mari-Liis sõitsid veel karussellil lastega võidu ja said selle sõidu muide tasuta tänu kassatädile, kellel matemaatikas on nähtavasti pliiatsid nürid :). Üritasin teha pilti, mis oleks Mari-Liisi meelest piisavalt hea, et tema FB profiilipildiks minna, aga Karo ikkagi võitis selle mitteametliku võistluse. Veel kuulusid meie Strasbourgi päeva lõunasöök Paul’i kondiitrikohvikus, pikk jalutuskäik Orangerie parki, loomaed, piknik pargis, jalgpall ja kallid õlled. Karo ja Mari-Liis imestasid, et kuidas ma viitsin kõigi küllatulijatega samu asju teha ja näidata. On küll samad asjad ja samad kohad, aga inimesed on erinevad ja sellepärast on kõik erinev iga kord!

Järgmise päeva varahommikul läbisime trajektoori Strasbourg – Kehl – Appenweier – Baden-Baden. Millegipärast saatis Karo ja Mari-Liisi reisi prillidraama… Karol läksid prillid juba esimesel õhtul, Mari-Liis unustas oma päikeseprillid Baden-Baden’i liinibussi… Sündmustest natuke etteruttavalt nii palju, et üks prillidraama saab sel samal päeval ka lahenduse. Baden-Baden’i avastamist alustasime muidugi Merkurbergi mäe otsast. Nagu ikka: päike, tukastamine lamamistoolides ja viimasest päikesepõletus (minul ja seekord jalgadel). Pärast lõunasööki ja poodides kolamist linna peal (otsisime Mari-Liisile bikiine), suundusime Caracalla spasse. Jälle üks asi, mida tahtsin siinoleku ajal kindlasti ära teha. Nüüd siis on seal käidud. Neil oli just kampaania, et ostad kaks tundi, aga saad ühe tunni veel tasuta juurde spasolemise aega. Ausalt öeldes jäi isegi sellest kolmest tunnist meile väheseks. Spa oli igatahes äge. Proovisime küll vist kõik pakutava läbi: kuumaveebassein, külmaveebassein, tavaline bassein, välibassein ja aquazumba, mullivannid ja saunad. Sauna peab muide alasti minema ja seal on mehed-naised segamini. Alguses natuke pelgasime seda, aga lõpuks ei olnudki asi nii hull. Ei olnud kedagi, kes oleks vahtind kohe suurte silmadega. Ja kui mõned inimesed välja arvata, siis saunaalas liiguti ka enamasti käterätt ümber. Mingi naljakas saun oli nimega “Spectacle”. Seal üks naine andiski nö etendust: viskas leili, vist olid mingid aroomiõlid ka seal vees ning siis vehkis mingite kangastega inimeste suunas kuuma õhku ja aroome. Oli naljakas… kuum õhk ei olnud tore. Lõpuks läks meil nii napiks, et jooksime bussi peale, et raudteejaama jõuda. Aga jõudsime! Tagasi Strasbourgis läksime jaama juurde Lufthansa bussi ootama, et küsida bussijuhi käest, kuidas Karo oma prillid kätte saaks, et kas neil on mingit kohta, kust kaotatud asju küsida. Läks aga imekombel hoopis nii, et see buss, kust me küsisime, osutus samaks bussiks, kuhu Karo oli prillid jätnud ja need olid veel bussijuhil kindalaekas alles! Karo sai prillid tagasi ja suurest rõõmust läksime kebabikohta sööma ning vaatasime seal ka Alžeeria ja Venemaa jalgpallimängu. Alžeeria võitis ja pärast oli Strasbourgi kesklinn sellist melu täis nagu oleks massimeeleavaldus olnud: autode ummik, kõik signaalitavad ja karjuvad autodest lippudega vehkides… Peaaegu jalapealt kukkusime kodus magama.

Kolmas täispäev oli shoppingupäev, sest just eelmisel päeval olid alanud suured suvised allahindlused. Shoppingust pilte ei ole… Lõppkokkuvõttes oli see viljakas, aga väsitav. Mari-Liis näiteks sai endale uued päikeseprillid (ja nii olidki mõlemad prillidraamad lahendatud). Pärast shoppingumaratoni olime sunnitud kaubanduskeskuse poest croissant’e ja kohvi ostma, et end turgutada. Õhtusööki sõime FECi restos. Söögiga ja eriti selle hinnaga jäädi rahule. Ma jäin ka rahule, sest oli chili con carne, mis on pea ainus söök, millest ma seal veel ära tüdinenud pole, sest seda on pigem harva. Kuna oli Karo viimane õhtu, siis veetsime selle veinide, siidrite ja snäkkidega jõe ääres. Kuna Lufthansa buss pidi minema kell 4 varavarahommikul, siis mõtlesime, et püsime üleval kuni lähme Karot ära saatma, aga lõpuks andsime alla ja magasime ikka tunnikese. Natuke oli ärev ka olla, sest millegipärast ei saanud netis lennule check in’i teha… Bussis tuli veel välja, et Karo nime pole bussijuhi nimekirjas, aga bussi peale ta siiski lasti. Hiljem tuli välja, et Karo oli unustanud, et tema buss läheb tegelikult alles kell 6! Noh, lõpp hea, kõik hea, koju Karo igatahes sai! Meie Mari-Liisiga veetsime vihmase viimase päeva pikalt magades, mõnes poes käies, Ben&Jerry’s jäätist süües ja Modern Family’t vaadates. Kell 4 varahommikul panin Mari-Liisi ka bussi peale ja läksin tagasi magama.

Pühapäeva pärastlõuna jätkus eestlastega – käisime Liisa ja Birgitiga kohvikus ja linna peal jalutamas. Linnas oli käimas rattaüritus ja taluüritus ning saime igalt poolt tasuta nänni!

Kuigi vihma sadas kogu aeg ähvaradavalt, läksime siiski Jessie, Emilie ja Lars’iga Strasbourgi Filarmooniaorkestri tasuta kontserdile, mis toimus Strasbourgi ja Kehli vahelises pargis – Jardin des deux rives (“kahe kalda park”). Nii tore, et me sinna lõpuks ikkagi läksime, sest kontsert oli ülihea, vihmasadu jäi järgi, see oli meie viimane õhtu enne Lars’i äraminekut ning kogu see õhtu oli lihtsalt nii mõnus!